KOSTIVERE MÕISA PLAAN 19.SAJANDI LÕPUST
Mõis ja häärber (1)
Ehitusajaloolised andmed mõisa kohta on napid. 1688.aastast pärit kaardi peal on näha, et mõisa peahoone asus algselt teiselpool jõge, umbes praeguse viinavabriku kohal. 1726.aastal kirjapandud inventaariumis räägitakse mõisa härrastemajast, mis oli ühekorruseline puithoone kivivundamendiga.
Kindlamad andmed mõisa südame väljaehitamisest jõesaarele pärinevad 18.sajandi viimasest veerandist, mil Johann von Brevern alustas suuremaid ehitustöid – 1776.aasta paiku valmis kahekorruseline kivimaja ning samal ajal kujundati esinduslik auhoov, mille ümber rajatai tall-tõllakuur, teenijatemaja ja teisele poole teed sammasulualusega ait. Hooned olid mõisas valdavalt kivihooned, välja arvatud mõned puust vilja- ja heinaküünid.
Uute majapidamishoonete rajamine jätkus 19.sajandi esimesel poolel, milledest silmapaistvaim hoone on nelinurkse sisehooviga kastellilaadne karjakompleks (praegu avariilises seisukorras). Tõenäoliselt valmis siis ka mõisale kuulunud veski Loo külas ja nelinurkse paigutusega majapidamishoonete kompleks, mis hävis 19.sajandi lõpus tuleõnnetuses.
Richard von Roseni ajal laiendati häärberi lõunapoolset tiiba ja võimalik, et siis asendati pergelkatus kivikatusega, sest mõisalaste mälestustes oli alati see tähtis olnud märgata maale sõites esimesena puude seast paistvat punast katust.
Viimane suurem majandushoone rajatai ilmselt A. von Dehni ajal 20.sajandi algul? – uhke pae- ja maakividest viinavabrik. Tema ajal taastati peahoone pärast 1905.aasta tulekahju, kuid mitte päris endisel kujul: varaklassitsistliku
fassaadikujundusega hoone sai nüüd kõrge katuse asemel madala plekk-katuse.
Praeguseks on võetud riikliku kaitse alla 14 mõisakompleksi kuuluvat hoonet ja rajatist (park, mälestussammas, sild).
1870ndatest pärineb loetelu mõisa hoonetest koos ehitusmaterjali äramärkimisega:
- Elumaja / kivist pergelkatusega (puit, kimmitaoline lauake)
- Ait / kivist pergelkatusega
- Valitsejamaja / kivist pergelkatusega
- Pesuköök puukuuriga / kivist pergelkatusega
- Tall-tõllakuur /kivist kivikatusega
- Vesiveski /kivist kivikatusega
- Mõisatööliste saun koos pesuköögiga/ kivist pergelkatusega
- Tööhobuste ja härgade tall nelinurkses karjahoovis/ kivist pergelkatusega
- Karjalaudad samas / kivist pergelkatusega
- Linnaserehi/ kivist õlgkatusega
- Võlvitud jääkelder / kivist
Tenniseplats (3)
Spordiplats rajati auhoovi Richard von Roseni ajal, 19.sajandi lõpus, siis kui lapsed olid juba suured. Seal platsil olid üles seatud ka võimlemisriistad: kang, rööbaspuud ja puukiik kahele katsiratsi-istujale. Viimane oli tundmatu Saksamaal ja pakkus huvi mõisa külalistele.
Tall- tõllakuur (4)
Tööhobustel oli oma tall, mis asus teiselpool jõge majapidamishoonete juures. Härraste hobused olid häärberi lähedal ja
sinna paigutati ka külaliste hobused. Talli keskel oli suur vankrikuur, kus hoiti igat liiki sõiduriistu. Talli uste kohale olevat naelutatud laialisirutatud tiibadega kullitopised – sellist asja kasutanud eesti kutsarid tallist õnnetuste eemal hoidmiseks.
Aed ja triiphoone (2, 17)
Vahetult mõisahoone taga oli ammustest aegadest viljapuuaed, mida kutsuti ka vanaks aiaks, sest teisele poole
Reval-Raasiku maanteed oli vana mõisaproua Hedvig von Rosen lasknud rajada 19.sajandi teisel poolel uue aia.
Rosenite ajal oli aed suurepärases korras, aiasaadused katsid laua nii mõisas, aga neid jätkus ka müügiks. Aia eest kandis pikka aega hoolt aednik Karmann koos paari aiapoisiga. Mõisa aias kasvatati mitut sorti õunu, pirne, ploome, marju, isegi aedmaasikaid. Lilled olid tee äärtes ja triiphoone (17) ümbruses.
Proua Sophie nõudmisel ehitati aia lõunapoolsesse osasse ka kütmata triiphoone rooside, viinamarjade ja muude eksootiliste taimede kasvatamiseks. See oli kunagine mälestus proua noorusajast, kui tema Peterburgis elav pere veetis talvekuid Nizzas. Proua olevat ise aiaasjaga tegelenud ja isegi śampinjone keldris kasvatanud.
Richard von Roseni ajal ehitati mõisahoone lähedale ka väike puidust aiamaja, mida kutsuti halliks. See oli puidust
lõunapoole avaneva lahtise verandaga ehitis, mis kahjuks on hävinenud (2). Samuti on hävinud puuviljaaeda ja kitsast parkmetsaala eraldanud kõrge maakividest müür, mille vähesed järgijäänud kivid reedavad selle asukohta nüüdki.
Uus aed. (5)
Vanaproua Hedvigi ajal oli rajatud siis nn uus aed ja selle tarbeks oli ühest põllutükist maad võetud. Aed oli ümbritsetud paksust, mehest kõrgema graniitkividest müüriga, mis oli kaitseks nii kutsumata külaliste kui ka külmade tuulte eest. See olevat umbes 30 korda 120 meetrit pikk nelinurkne aed, mis oli jagatud sektoriteks põhjast lõunasse kolme pikiteega ja
mitmete vaheteedega, kus kasvasid nii puu- kui juurviljad, marjapõõsad ja kõik muu. Sügisel olid valvurid soolapüssidega öösiti valvamas…
Sepikoda (6, 11)
Sepikoja algne asukoht (6) võis tõesti märgitud kohal asuda, kuid hilisemad teated viitavad ka ühele teisele hoonele (11) kastelli vastas, mis on ka tänaseni säilinud.
Teenijatemaja (7)
Teenijatemaja, nimetatud ka moonakamajaks, oli mõeldud mõisa teenistuses olevatele isikutele.
Jääkelder (8)
Talvisel ajal murti jääkeldri jaoks suuri jääplokke jõest – üksteise peale panduna jätkus jääd aastaringselt, mida vajati mõisamajapidamise toodangu säilitamiseks ja turustamiseks.
Karjakastell (12)
See oli 19.sajandi lõpus juba vanamoelise loomapidamise näide – suvisel ajal hoiti lehmi öösiti kastellis, talveks aeti hoopis
talli (19).
Karjas oli kahte värvi lehmi: pruunid anglo- ja musta-valged friisitõugu lehmad. Karjas oli alati paar tõupulli, kes olid eriti
tigedad loomad. Kari koosnes tavaliselt 80-100 piimalehmast, mullikatest ja vasikatest. Lüpsti kolm korda ööpäevas – kell
kaks öösel algas esimene lüps.
Piim ja kuulus hea Kostivere või veeti linna turule. Piimaga oli Kostivere mõisas selline huvitav komme, et mõisnik müüs oma piima toobi 3-4 kopika eest piimamehele ja tolle enda asi oli kui palju ta turul selle eest võttis või sai.
Töölistemaja (13)
See oli äärmiselt tagasihoidlik elamispind teopoistele ja teistele mõisatöölistele, kus asus ka saun. Ruumid olid vähese sisustusega ehk siis ainult magamisasemed seinte ääres ja külmad kivipõrandad.
Mõisarahvaga saabunud kokapere majutati samasse majja teisele korrusele, kus neil oli väike omaette ruum.
Piimakeldri ja töölistemaja vahele ei tasunud kellelgi minna – seal käisid teopoisid “vett laskmas”.
Piimakelder (14).
Piimakelder asus karjakastelli ja talli vahel ja see oli osaliselt maa sisse ehitatud kivimüüridega ja viilkatusega hoone. Ülemises, katusega kaetud osas toimus piima väljaandmine ostjatele ning piimatünnide pesemine, alumine osa oli piima jahutamiseks.
Peale õhtust lüpsi toodi juba lauda juures mõõdetud ja üles kirjutatud piim suurte toobritega keldri juurde, kus terve rida piimasaajaid oma mannergutega olid ootamas. Teatud osa piima sai mõisarahvas (teenijad, moonakad jt) töö eest tasuta,
kuid kui perel rohkem oli vaja, siis tuli juurde osta.
Ülejäänud piim viidi keldrisse seisma, mida kesköö paiku hakati “mantima” (koorima), sest mehed hakkasid piima ja koorega kella kahe paiku öösel linna poole turule sõitma. (19.sajandi lõpu kirjeldus, Elfride Lenderi mälestused)
Puuderuum ja pesuköök (16)
Puuderuum ja pesuköök oli paigutatud strateegilist õigele kohale häärberi ja jõe vahele – läks ju mõisa kütmiseks ohtralt küttepuud ning pesu pesemiseks rohkelt vett vaja.
Majandushooned (18,19,20)
Suur hoonetekompleks tööriistade ja tööloomade jaoks kujunes 19.sajandi esimesel poolel, kuid tõenäoliselt oli siin ka varem majandushoov koos vana peahoonega. Rosenite ajal toodi siia tööhobuste juurde ka ületalve peetav loomakari.
Kostveres siis veel loomi ei puhastatud ja aluseid ka mitte. Talvel visati allapanuks kogu aeg uusi õlgi – kevadel oli põrand niipalju kerkinud, et loomade pead ulatusid laeni. Kevadel aeti loomad välja ja siis algas talli koristus ja sõnnikuvedu.
Proua Sopfie sünnipäev oli 9.juunil ja sõnnikuvedu oli siis täies hoos, mille peale proual alati midagi öelda oli.
Kompleks põles maha kellegi tallimehe hooletuse tõttu – ainukesena on säilinud paekivimüüridega kõrvalhoone, kus asuvad praegu garaažid.
Viinavabrik ehitati jõe äärde hiljem, ilmselt 20.sajandi algul.
Suplusmaja (21, 22)
Enne vesiveski silda oli jõele rajatud lüüsid, mille avamise ja sulgemisega sai veetaset reguleerida. Lüüside sulgemisel (tavaliselt neli nädalat peale jaanipäeva) tekkis üleval pool voolu heinamaadele suur paisjärv, mis ulatus Parasmäe küla alla välja. Mõisarahva jaoks oli pargi lõppu ehitatud suplusmaja, mis seisis keset jõge ja sinna sai minna mööda purret. Mõisarahvas sai end lõbustada paadisõitudega ja isegi Soomest tellitud süstadega aerutada, poisid olid proovinud ka purjetamist.
Ja muidugi kalapüük – jõgi oli kalarikas, eriti palju olnud kivide vahel lutsu.
Talvisel ajal tuletas proua Sophie taas Peterburgi aegu meelde, kus paastuaeg lõppes pidustustega ja jäämägede
ehitamisega – nii tehti ka Kostivere mõisaaias vähemasti ühel korral jõest raiutud jääplokkidest suur liumägi lastele ja külalistele.
Valitsejamaja (23)
Valitsejamaja, tänane päevakeskus, võib tõenäoliselt asuda Kostivere mõisa ühe vanima hoone, vesiveski, kohal. Vesiveskit mainitakse koos mõisa esmamainimisega 1379.aastal. Ka rahvasuus teatakse seda kui vesiveskit, mis tõenäoliselt hiljem ehitati ümber valitsejamajaks ja vesiveski kolis ümber teisele poole jõge, suurde rehepeksmismajja (15).
Valitsejamaja oli tugev kivimaja punase telliskivikatusega?, kus mugavused puudusid. Valitseja oli virtin Marie Palmi vend,
kes oli juba pikka aega selles teenistuses.
Pere oli tal suur, kuid maja kõik ruumid ei olnud elamiseks – seal tuli tal hoida ka toidutagavarasid mõisarahva jaoks.
Valitseja tundis ennast teistest paremana ja eriti oma rahvaga ei suhelnud.
Mälestussammas (24)
Johanni ja Elisabeth von Breverni vanima poja Karl Peter Ernsti mälestuseks püstitatud mälestuskivi, kes langes lahingus Varssavi all 1794.aastal.
Hoonete plaan Walter von Roseni mälestuste järgi:
- härrastemaja
- aiamaja
- tenniseplats
- tall-tõllakuur
- uus aed
- sepikoda
- teenijatemaja
- jääkelder
- tall
- küün, tall?
- hilisem sepikoda
- veise (looma) laut
- tööliste maja
- piima kelder
- rehepeksumasina ja vesirattaga veski
- puude ruum ja pesuköök
- triiphoone
- masinate/tööriistade hoone
- majapidamishooned
- linnaserehi /põletus?
- kosk
- suplusmaja
- valitsejamaja
- mälestussammas (W.Roseni mälestustes puudub)
Plaani koostamisel ja hoonete kirjeldustes on muuhulgas kasutatud Sophie ja Richard von Roseni laste poolt
1960-natel aastatel kirjapandud käsikirjalisi mälestusi ning mõisalastega koos mänginud koka lapselapse Elfride Lenderi mälestusi ( Lenderi tütarlaste gümnaasiumi rajaja ja direktor).
Koostanud M.Pärtel